Lõunsöök valmis, kõhud täis. Paar vaba tundi. Järelikult: polkupyöra korda ja metsa mustikale. Täna on ju üle tüki aja jälle imeline ilm. Metsas olime vaevalt tunni, aga väga ilus oli. Mustikaid on veel päris palju ja pohlasid on juba palju. Pidime kolmeks tagasi jõudma, et siis minna teisele poole järve, sealseid majakesi koristama.
Ja nüüd lugu sellest kuidas me oma kaheliitrise mustika saagiga koju jõudsime: Sõidame rõõmsalt mööda künkliku teed. Ilm nagu kuld. Näeme: eemal inimene, koeraga. Ei, see ei olegi meie Peppi. Täitsa võõrad. Sõidame rahulikult edasi. Läheneme ettevaatlikult. Mees tõmbab koera iga sammuga lühema keti otsa. Jõudsime koerani, kes muide oli päris suur ja tundus kohe hirmus näljane. Koer ei tee piiksugi, vaid üritab peremehe käest ennst lahti tõmmata, et meieni jõuda. Endal on tal ainult üks mõte peas: ruoka. .Mingi ime läbi me siiski pääsesime. Päike paistab kõik on ilus, kuni järsku kulgeb tee alla mäge. Andreas on minust ees. Näen kuidas ta ratas aina hoogu kogub ja äkki..... pooled ta mustikad ämbrist välja hüppavad. Aga õnneks ei olnud see suur kaotus. :D Tema pooled mustikad see on umbes tassi täis. Niisiis taipas ta ise ka, et sellisel künklikul teel marjad kaovad, aga , et ikka kindel olla vaatab ta tagsi ka veel. Ja siis ei hüppa mitte enam ta mustikad ämbrist välja, vaid hüppab ta ise üle oma ratta, mis oli vahepeal tee servani jõudnud. Oi ma naersin :P Ülejäänud, peotäis, mustikaid õnnestus tal õnnelikult koju toimetada. Vot siuke lugu.
No comments:
Post a Comment