Ootamatult on kätte jõudnud meie viimane hommik siin. Eile, veel viimast korda savusaunas käies, jõudisme kindlale veendumusele, et siinsed tunnid on ilmselgelt lühemad, kuidas muidu kolmnädalat nii märkamatult möödusid. Pärast saunas käimist üritasime oma kinkeraamatusse pühendust kirjutada. Lõpuks jõudsime järeldusele, et hommik on õhtust targem ;). Nüüd saigi see tehtud. Käekirju uurides otsustas heamaitsekomisjon (st mina), et Andreas peab kirjutamise enda peale võtma.
Meie lahkumise auks korraldasid kohalikud jahimehed kokkutuleku, jälgede segamiseks nimetavad seda hooaja avamiseks. Olgu kuidas on, aga juba eilsest saadik kostub igast suunast (au)pauke. Meie ülesandeks on olnud valmistada hääd paremat ja katta külalistele toidulaud. Kuna jahindusalased teadmised on mul äärmiselt napid, otsusasin asja lähemalt uurida. Minu teadmisjanu kustutas üks soliidne härra, kes lõpuks ühe oma padruni (või kuidas iganes selle eestikeelne nimi on) lausa osadeks lammutas.
Ühest küljest on mul hea meel, et te koju tagasi tulete, sest pubituur on juba soolas, teisalt on mul kurb, sest teil on seal väga tore olnud ja mul on siin väga tore olnud (Malle värvikaid ja meeleolukaid ülevaateid lugeda). Igatahes, kui näeme, siis näeme ;)
ReplyDelete